Juba päris pisikesest peale on mulle meeldinud tegeleda spordiga. Ema viis mu 5-aastaselt iluvõimlemise treeningusse, millega kokku tegelesin umbe 15 aastat. Olen selle kogemuse ja eluetapi eest siiralt tänulik. Võimlemine õpetas mulle palju kohusetunnet ja distsipliini. Kogesin erinevaid emotsioone nii võidurõõmu kui ka kaotusevalu. Treeninguid oli nädalas 5-6, mis ei ole enam tavapärane hobikorras sport(1-2x). Iluvõimlemises teadagi on suur rõhk painduvuse arendamisel, mis ületab normaalsuse piirid. Mõned on juba loomupoolest painduvamad ehk võib nimetada hüpermobiilsed. Mina aga polnud loomulikult painduv ja pidin end sõnaotsesesmõttes jõuga lahti venitama. Teismeeast hakkasid tekkima mul seljavalud ning igasuguste tahapainutuste tegemine oli ebamugav. Minu seljarõntgeni pilti nähes ütles perearst, et targem oleks see võimlemine sinnapaika jätta. Seda ma muidugi ei teinud, vaid läksin samal päeval taas trenni. Lisaks on iluvõimlemine üsna ühekülgne spordiala ja seda selles mõttes, et kujuneb ikka välja see lemmik jalg millega spagaati ja muid elemente teha. Kehapooled ei saa võrdset koormust. Neid spordialasid on aga väga palju, kus üks kehapool domineerib, näiteks tennis, sulgpall, vehklemine, kergejõustiku erinevad alad, käsipall, jalgpall jne. Võistlusspordiga kaasneb ka see, et alati saab paremini, kõrgemale, kaugemale, rohkem painduda jne jne. See tekitab tunde, et misiganes ma teen, ma pole kunagi piisav.
Jooga tuli minu ellu umbes 10 aaastat tagasi, kui alustasin BodyBalance treeningu juhendamist, mille üks osa on ka jooga. Sealt see pall veerema läks kuni ühel hetkel tundsin, et soovin joogat õppima minna ja seda teistele ka edasi anda.
Joogaga tegelema hakkamine õpetas üsna varakult mulle kahte asja: See ei ole võistlus teistega ja ma juba olen piisav. Piisav sellesmõttes, et oled sa mees, naine, vana, noor, pikk, lühike, suur, väike. Joogat võib praktiseerida igaüks.
Jooga ja teadlik treening on aidanud mind sinna, et tunnen end enda kehas paremini kui kunagi varem. Pole valusid ega ebamugavustunnet. Olen taas õppinud armastama erinevaid tahapainutusi ja silla asendi tegemist. Ma ei sunni jõuga oma keha igasugustesse keerukatesse poosidesse. Teen neid asju, mis mind toetavad. Tähtis on järjepidevus ja õige tehnika.
